Kolm

Hmnjaa, apteegist kodu poole kõndides tuli pähe huvitav analoogia. Selline nähtus nagu triloogia. Koosneb osadest 1, 2 ja 3.

Esimeses osas on kõik uus, iga asi on põnev, triloogia saab hoo sisse, tekivad ülejäänu suhtes ootused.

Teine osa. Tihti sild esimese ja kolmanda vahel. Tegevus areneb, aga midagi jääb nagu puudu, asjad liiguvad tihti liiga äratuntavalt vaid kulminatsiooni ootuses edasi. Puudub "lõplikkus", asjad on ligadi-logadi, midagi on nagu puudu.

Kolmas osa! Ootused hakkavad täituma, kõik liinid jooksevad kokku, tähtsusetuna paistev saab korraga tähenduse, suur kulminatsioon! Kogu eelnev seotakse kauni lehviga ilusaks pakiks kokku. Rõõm ja rahulolu.

Mõtisklus sai ainest raamatutriloogiast, mida parajasti loen, aga annab seda muudelegi valdkondadele kohandada...